REGISTREERIMINE KONTSERDID KOOLIST GALERII ÕPPETÖÖ
 
   
  Artiklid
Prindi
 
POOD
Artiklid
MP3-mängija
SISUKAART
FACEBOOK
 
 
 

ILUSAD JÕULUD PARIISIS 


See tundub nii lihtne olevat, korraldada jõulukontserti. Maailmas on palju head muusikat. Ainult vali... Ja jõulud oma väljakujunenud kommetega korduvad ju iga aasta, samuti ka jõululaulud.

Maire Eliste Muusikakool ning solistid Elizabeth Paavel ja Oliver Kuusik olid aga valinud esitamiseks prantsuse jõululaulud ja mitmed tuntud šansoonid.  On teada, et Oliver Kuusik ja  Elizabeth Paavel on Tallinna Prantsuse Lütseumi taustaga ning Maire Eliste on olnud  seal seitse aastat muusikaõpetaja. Kooli aktustel ja muusikatundides lauldud laulud on jäänud südamesse ning nii küpseski idee selliseks kontserdiks. Pealegi Oliveri ja Elizabethi elu on nüüdseks koondunud juba suures osas  Prantsusmaale. Oliveri kodu on Pariisis, seal elavad ka tema naine ja pisitütar Lisa Maria. Elizabeth  õpib Lyoni Konservatooriumi ooperiklassis. Teistele muusikakoolis aga oli prantsuskeelne laul tõsine pähkel. Eriti eelkooliealistele, kellel eesti keelegagi raskusi. Aga kontsert läks väga hästi, kaugelt üle tuhande kuulaja suust kõlasid bravo hüüded ja kiitvad hõiked.

Paljudele eestlastele oli üllatus populaarse jõululaulu Oh, kuusepuu..(Mon beau sapin), ja lastekaanoni Sepapoisid  (Frère Jacques) prantsuse päritolu. Me oleme harjunud neid laulma ja kuulama rohkem eesti ning inglise või saksa keeles. Originaalis aga kõlasid need vapustavalt ilusasti. See läks hinge ja tõi liigutuspisara silma. Ka lapsed ise ja emad –isad  olid vaimustuses. 

Teisigi  tuntud prantsuse šansoone esitasid  nii eelkooliealised, mudilaskoor, lastekoor kui ka Pirita kammerkoor  valdavalt prantsuse keeles. Võimsalt kõlasid  aariad  V. Hugo romaani ainetel kirjutatud C. Cocciante muusikalist „Jumalaema kirik Pariisis“ Elizabethi ja Oliveri esituses. Rahva südamesse laulis end ka Pirita kammerkoor üheksast šansoonist koosneva popurriiga. Kontsert lõppes  Adolphe Adam’i Jõuluööga, mis tõi paljudele pisarad silma ning läks ka kordamisele.

See oli Maire Eliste muusikakooli 10. tegevusaasta viimane kontsert, mille tähistamist alustati möödunud jõuluajal Tõnis Mägi autorikontsertidega  Jaani kirikutes Viljandis,Tartus, Tallinnas ja Peterburis. Jätkus omaaegse jazzansambli Collage meenutus kontsertidega Viimsi vabaõhumuuseumis ja Padise kaljulaval ning Viru folgil ning nüüd kontserdiga „Jõulud Pariisis“ 

 Kuulajate hulgas oli ka palju Eestis elavaid prantslasi, muusikainimesi ja tuntud ühiskonnategelasi. Koorijuht ja muusikapedagoog Kuno Areng ütles, et selline kooslus, kus on lapsed ja tipud ning neli koori ühel kontserdil väärib tähelepanu ja toetamist.
Kunagine telemees ja praegune Balti Filmi- ja Meediakooli meediaosakonna juhataja Hagi  Šein ütles: “Minule küll meeldis. Tegu oli ju ühe kooli kontserdiga. Ilus kava, väga hea tase, imeline meeleolu ja vaimustavad tippsolistid. Mõlemad on alles noored, kelle tulevik veel ees.“
Tallinna Prantsuse Lütseumi endise õpetaja, Katia Weber Piscitelli,  arvates oli see hästi tasakaalustatult koostatud kavaga  ilus ja liigutav kontsert. 
Tähed ja lapsed koos lõidki selle ainukordse jõulumeeleolu, mida me alati aasta lõpul ootame ja naudime.

Meid ootab ees laulupeoaasta ja rohkelt tööd ja esinemisi.

 

Maire Eliste

 

Viimsi Teataja 26.01.2013 intervjuu Maire Elistega: 

 

Kuidas tuli üldse mõte sõita lastekooriga Peterburi?

Nagu elus ikka – üks mõte kasvab teisest välja ja  toidab teist.  Jõulukontsertide mõte koos Tõnis Mägiga pärineb juba ammusest ajast. Siis jäi plaan mitmel põhjusel pooleli. Eelmisel kevadel hakkas aga hing kripeldama ja tekkis soov vana idee teoks teha. Ja õnn oli, et nii läks, sest vahepeal olid muusikakooli koorid arenenud ja kasvanud ning nüüd võis mõelda juba suuremalt. Helistasin Tõnisele ja nii see algas.

Jõulukontserdid Tallinna Jaani kirikus olid saanud  meile traditsiooniks, lisasin Tartu ja Viljandi Jaani kiriku ning keegi hüüatas selle peale aga miks mitte ka Peterburi Jaani kirik. See oli väljakutse, millele ma ei saanud ei öelda. Keegi ei olnud meid sinna kutsunud, ma lihtsalt hankisin vajalikud kontaktid, helistasin ning leppisime direktriss  Zoja Tumanovaga kokku. Nii lihtsalt see käiski. Kindlasti mängis siin oma osa ka Tõnis Mägi nimi.

Kui suure kooriga seal esinesite?

Lauljaid oli kokku 51. Lisaks lastekoorile esines ka muusikakooli kammerkoor ning Tõnisele šarmantse duetipartnerina Elizabeth Paavel. Tema tähelepanuväärne roll õnnestunud kontsertidel oli väga suur – kaunis ja habras noor naine, kelle hääles on võrratuid värvinguid ning kelle hääleulatus võib kadedaks teha nimekamadki lauljad. Elizabeth on praegu Helsingi Sibeliuse Akadeemia magistrant. Tõnis oli väga helde  kiitma teda laval, otse publiku ees.

Millist repertuaari esitasite?

Need olid Tõnis Mägi autorikontserdid.
Mulle on tema muusika alati meeldinud. Olen olnud tema suur fänn, käinud palju kontsertidel ja tõsiselt nautinud tema laule. Me oleme nooruses ka koos muusikat teinud, mina küll backi lauljana.
Valisin välja tema hiilgeaegade parimad lood, tellisin seaded Tõnis Kõrvitsalt ja Jaak Jürissonilt. Nii et lastekoori ja kammerkoori esituses kõlasid enamjaolt tuntud laulud 80-ndatest: Pühendus,  Elutants, Palve, Jäljed, Igatsus, Oled vihm, Laul Timmile, Sinu hääl, Aeg on lahkuda jt. Tõnis laulis Eesti kontsertidel oma viimaste aastate loomingut, Peterburis oli aga tõeline soovikontsert. Juba ette tellitud David Tuhmanovi „Ostanovite muzõku“ (Peatage muusika) ning Viktor Resznikovi laule, telliti ka otse saalist eesti keeles paberile kirjutatult Elutantsu.

Kuidas publik teid vastu võttis? Mis võlus publikut?

Peterburi kontsert oli tõeline triumf. Võrreldes eesti publikuga on vene inimesed hoopis temperamentsemad ja julgemad oma tundeid väljendama. Oli kiitvaid hüüdeid, oli liigutuspisaraid ja tormilised  ovatsioonid kontserdi lõpus. Ilmselt võlusid publikut just Tõnise vanemad laulud, mida tunti ja teati hästi. Pärast kontserti tulid kohalikud inimesed kätt suruma ja kiitma meie kooride esitust ning vokaali. Mis aga Tõnise garderoobi ukse taga toimus, on raske kirjeldada. Kümned ja kümned inimesed ootasid, et meistril kätt suruda või autogrammi küsida.  Ka meie tüdrukud läksid sellisest vastuvõtust lausa „pöördesse“ ning seisid  oma märkmikust rebitud paberilipakatega järjekorras, et saada mälestuseks üks väike autogramm.

Kas teate kes oli publikuks? Kas kohtusite ka Peterburi Eesti Seltsiga?

Loomulikult oli publikuks valdavalt Peterburi intelligents, seda aadellikku hoiakut oli juba õhust tunda. Osa inimesi oli  Moskvast kohale tulnud. Palju oli Piiteri eestlasi, nende hulgas ka pankur Indrek Neivelt oma perekonnaga

Märkimist väärib  meie kooli fännklubi, umbes 30 inimest, kes olid kuulama tulnud just nimelt Peterburi kontserti. Mi seal salata, mõned olid sõitnud meiega kaasa kogu tuuri ka Eestimaal.

Peterburi Eesti Seltsi juhatuse esimees, Viiu Fjodorova, võttis meid vastu kahel korral, korraldades lastele linna ekskursiooni ning pärast kontserti bussisõidu läbi tuledesäras öise Peterburi. Oli ju vana kalendri järgi Starõi Novõi God!

Milline on mulje Peterburi Jaani kirikust kui kontserdisaalist?

Suurepärane! Väga ilus ja väga hea akustikaga saal. Selle kiriku taastamine on olnud  suure tähtsusega ka kultuurilis-ajalooliselt. Elas ju 19.  ja 20. sajandi vahetusel Peterburis umbes 60000 eestlast. See oli lähim suurlinn, kus said akadeemilist haridust omandada nii kunstnikud kui muusikud. Samas kirikus on omal ajal tegutsenud sellised klassikud nagu Rudolf Tobias, Artur Kapp, Mihkel Lüdig, Miina Härma ja paljud teised. Eestlaste jalajälgi leiab sellest linnaosast veelgi. Siin on õppinud maestro Neeme Järvi ja Eri Klas. Amandus Adamsoni pronksskulptuurid kaunistavad aga siiani peatänava äärseid kauneid hooneid nagu Jelissejevski gastronom, Dom Knigi jt.

 

Millised olid laste muljed kontserdist ja Peterburist. Kas jõudsite ka linnaga tutvuda.

Enamusele lastest aga ka paljudele täiskasvanutele kammerkoorist oli see esimene külaskäik Peterburi. Kohe saabumise järel  mindi seltskonniti kesklinna uudistama. Tõeliselt avanes meile linn aga järgmisel hommikul ekskurisoonil olles. Oli tõsine vene talv – külma krõpsus parasjagu ja päike pani särama kuldsed kirikute tornid. Kuskilt oli Neevale laskunud udu, puud olid härmas ja see päev oli nagu hetk vene muinasjutust. Väga, väga ilus!
Tagasiteel kõlas bussis korduvalt üks lause – tuleme siia tagasi ja kohe terveks nädalaks!

Ja Teie enda emotsioonid kogu sellest suurest ning vastutusrikkast ettevõtmisest?

Ma olen tühi... Ja nii mõnedki ütlevad, et see ongi õige tunne.
Vastutus oli suur, pinge oli suur ja  midagi nii suurt  nagu kontsertuur Eestis ja välismaal oli üldse muusikakooli ajaloos esmakordne.

Ma tänan lapsi ja nende vanemaid, tänan kammerkoori, Elizabethi, ma tänan meie helimeistrit Jaane Lendi, klaverisaatjat Raun Juurikat

Me täname Sind, Tõnis!

 

 

 

 

Mida teeb laul lapsega?

 


Emmel-issil on hea meel, kui lapsel on ilus hääl ja ta laulab. Eriti uhkeks teeb see aga siis, kui laps nii ilusasti laulab, et teda lausa esinema pannakse ja talle plaksutatakse. Aga igal lapsel pole ilusat häält ja musikaalset kuulmistki ehk vähevõitu ja teda laulma ei panda ning tallegi ei laulda ehk kuigi sagedasti.
 
Kuid märkamatult teeb lapse laulmine temaga midagi sellist, mis mõjutab väga oluliselt isegi lauluhääleta last.
Igal laulul on viis, on rütm, on valjus, on sõnad. Aga midagi veel, mida iga inimene ei pruugi märgata või tähtsaks pidada - iga laul kannab mingit emotsiooni. Ka paljudel loomadel on emotsionaalsed häälitsused, millega enda olekust märku annavad – hädakisa, abitus, ähvardus, hoiatus, rahulolu. Need häälitsused said laulmise algeks teel loomariigist inimeseks.
 
Kuna me kordame oma arengus kogu teed ainuraksest olendist mõtleva inimeseni, kordab isiku areng (ontogenees) ka liigi arengut (fülogeneesi) ning vanemate silme all saab lapse häälitsustest laulmine. Siit tuleb kasvatusteoreetiline arusaam, et laulu kuulmine ja kuulamine juba loote- ja imikueas, hiljem lapsena laiendab temas inimlikku emotsionaalset skaalat, mis polegi ainult muusikaliste võimete valdkond.
 
Seda märkas praktika väga ammu. Vanades idamaade kultuurides tohtis haareminaistest emaks saada vaid see, kes oskas lapsele laulda. Juba enne teoreetilise psühholoogia teket väitis Itaalia kriminoloog ja antropoloog Lombroso 150 aastat tagasi, et kurjategijale on omane vähene empaatiavõime, mida olevat kerge märgata, kuna ta ei suutvat eristada ma˛oorset ja minoorset muusikat, tegelikult siis ära tunda rõõmsat, kurba ja pühalikku muusikat. Selle alusel väitis ta, et lapse agressiivne alge ei areneks kurjuseks, peab laps laulma, on tal lauluhäält või mitte. Kuigi Lombroso füüsilise anomaalia teooria pole kriminalistikas tänaseni elujõulisena püsinud, on loosung „laululaps on hea laps“ tänapäeval au sees ja teoreetilist kinnitust leidnud. On avastatud sadismi geen meis kõigis, mis mingi välise jõu mõjul võib põhjendamatu kurjusena avalduda.
 
Ka praegu märkab kohtupsühholoogia, et sadistidest kurjategijatel ei puudu üksnes empaatia, vaid ka võime eristada emotsioone muusikas. Nemad otsustavad muusika üle vaid rütmi, valjuse ja tekstisõnumi järgi. Neid mehhanisme uurib epigeneetika ja empaatia ja sadismigeeni seosed on üks neist uurimisvaldkondadest.
Laulu kuuldes ja tähelepanuga kuulates ning hiljem ise lauldes peab laps oma elumõistmisse panema ka „häid“ tundeid. Lauluta kasvanud lapse emotsioonid piirduvad valu, viha, raevu ja rahulolu avaldamisega häälitsustes.
 
Nii et laps peab laulma, oskab või ei; on tal häält või pole tal seda. Laule kuulates õpib laps teise hääletoonis ära tundma headust ning ise lauldes sama väljendama. Sama kehtib ka muinasjutu või luuletuse kuulamise ja esitamise kohta, kus peame nõudma „ilmekust“. Nõue „jutusta ilmekalt, räägi elavalt, laula tundega“ pole mingi sõnakõlks, vaid tõsine empaatiakasvatus, mis ongi suurem osa inimlikust headusest.
 

Tõnu Ots. Psühholoog Ph.D.

 
     
    Kodulehe loomine